Heiki Sibula intervjuu 26.03.2012

BNS-i ajakirjaniku Andres Einmanni intervjuu riigikogu kantselei direktori ja vabariigi valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibulaga 26. märtsil 2012.

Riigikogu põhiseaduskomisjon moodustas mullu e-valimiste ümberkorraldamise ettepanekute väljatöötamiseks komisjoni, mis esitas eelmise aasta lõpus 13 ettepanekut. Komisjon töötas ettepanekute põhjal välja eelnõu. Kui paljusid ettepanekuid on eelnõus arvestatud?

Mul oli vabariigi valimiskomisjoni esimehena väga hea meel, et riigikogu võttis ühte konkreetset valimiskorralduslikku küsimust sügavamalt käsitleda. E-valimisi on rakendatud 2005. aastast saadik, pärast iga valimist oleme ise arendanud süsteemi edasi ja igaks korraks on see olnud uuem ja turvalisem.

Enamus 13 ettepanekust formuleerus seaduseelnõusse ja praegu on eelnõu põhiseaduskomisjoni menetluses. Eelnõust jäi välja suhteliselt suur valimiskorralduse muudatus ehk elektroonilised valijate nimekirjad, see tükk otsustati jätta järgmise käsitluse jaoks eelnõust välja. Põhiseaduskomisjon tegeleb sellega praegu ja mul on ääretult hea meel, et valimiste korraldajal oli kõige kõrgemal tasemel võimalik põhiseaduskomisjoni töögrupis neid teemasid tutvustada ja neid sügavuti arutada.

Mis põhjusel elektrooniline valijate nimekiri eelnõust välja jäi?

Ennekõike sellepärast, et muudatuse tegemine nõuab rohkem analüüsitööd, mismoodi see korralduslikult täpselt välja näeb. Põhimõtteliselt põhiseaduskomisjon nõustus, et elektroonilised valijate nimekirjad võiks olla järgmine samm meie valimiskorralduse arendamises. Praeguse kava järgi on plaanis 2013. aasta valimistel läbi viia pilootprojekt ja 2014. aasta valimistel võiks see olla ka rakendatud.

Mida hakkab endast kujutama valimiskomisjoni kõrvale loodava eraldi e-valimiskomisjon. Kuidas see komisjon täpsemalt tegutsema hakkab?

Eestis on valimiste ajal üle 600 jaoskonnakomisjoni ja lisaks kümned välisesindused, mis valimisi läbi viivad. Elektroonilisel hääletamisel oli vabariigi valimiskomisjon nende kõrval samasuguses jaoskonnakomisjoni staatuses. See ei olnud mitte kõige harilikum situatsioon. E-hääletuse töörühm leidis, et elektroonilise hääletuse puhul on kaebeõiguse ahel liiga lühikene. Muidu on kaebeõiguse ahel selline, et kui jaoskonnakomisjonis midagi valesti tehakse, kaevatakse maakonnakomisjonile. Kui maakonnakomisjoni otsus ei rahulda, kaevatakse vabariigi valimiskomisjonile ja vabariigi valimiskomisjoni otsuse peale saab riigikohtule kaevata. E-hääletamise peale pidi kaebama otse vabariigi valimiskomisjonile ja kui kaebust ei rahuldatud, siis riigikohtusse. See oli üks põhjus, miks leiti, et elektroonilise hääletamise komisjon on vajalik, kuna siis oleks kaebaja hääl natuke pikem. Vabariigi valimiskomisjon juhendama valimisi ja tagama valimiste ühetaolise korraldamise, seega poleks olnud pikemas perspektiivis väga loomulik, et vabariigi valimiskomisjon oleks niiöelda e-hääletuse jaoskonnakomisjon. Põhiseaduskomisjon otsustas sellise lahenduse kasuks, et luuakse eraldi komisjon selle hääletamisliigi jaoks ja kui parlament nii otsustab, siis ta ka tuleb.

Kuidas elektroonilise hääletamise komisjon moodustatakse ja kes sinna kuuluma hakkavad?

Vabariigi valimiskomisjon moodustab selle komisjoni ise. Ennekõike hakkavad sinna kuuluma elektroonilist hääletamist sügavalt tundvad IT-inimesed, aga loomulikult peab sinna kuuluma ka selliseid inimesi, kes valimiskorralduslikku poolt hästi tunnevad. Need inimesed tuleb leida, muu hulgas on neil täpselt samasugune vastutus, kui igal teisel valimiskomisjoni liikmel valimisjaoskonnast kuni vabariigi valimiskomisjonini välja. E-valimiste komisjoni esimees võiks olla selle sõltumatuse huvides vabariigi valimiskomisjonist lahutatud, aga kindlasti peab ta olema valimiskorralduse hea tundja, sest e-hääletus on seotud kõikide muude hääletusviisidega ja sellest ei piisa, kui ta on ainult IT kõrge spetsialist.

Põhiseaduskomisjon kavandab ka e-hääletuse ja tavahääletuse aja võrdsustamist. Kas see tähendab e-hääletuse aja pikenemist või lühenemist?

Ettepanekus, mille põhiseaduskomisjon eelnõusse kirjutas ja algatas, on eelhääletamise ehk tavasedeliga hääletamise aega pikendatud. E-hääletuse aeg jääb ikka seitsme päeva peale, aga neljapäevast, kui e-hääletus ja tavaline eelhääletus hakkab, tehakse üksikud jaoskonnad lahti, kus on võimalik ka sedeliga hääletada. See muudatus oli ennekõike tingitud sellest, et valijad peaksid olema võimalikult võrdses inforuumis. E-hääletamise ajal ei ole lahti mitte kõik jaoskonnad selle seitsme päeva jooksul, vaid teatud hulk jaoskondi. Ja valimispäeva nädalal esmaspäevast kolmapäevani on kõik jaoskonnad lahti. See oli võrdsete tingimuste loomine valijatele. Valimispäeval ei saa ka edaspidi elektrooniliselt hääletada, e-hääletuse aeg jääb seitsme päeva peale ja see lõpeb kolmapäeva õhtul, kui jaoskonnad suletakse kell 20.

Kuidas on valimiskorraldust muutvas eelnõus lahendatud valimisagitatsiooni korraldamine valimispäeval?

E-valimiste töörühma mõte oli kaaluda, kas kõik täna kehtivad piirangud on põhjendatud ja mõistlikud. E-hääletuse ja eelhääletuse ajal on agitatsioon lubatud, välja arvatud poliitiline välireklaam ja valimispäeval ta ühtäkki ei ole lubatud. Agitatsiooni lubamine valimispäeval viiks valijad võrdsetesse tingimustesse, mis iganes hääletamisviisi nad kasutavad. Muidugi jääb endiseks regulatsioon, et valimispäeval ei tohi valimisagitatsiooni teha valimisjaoskonna ruumides ja hoones, mille kaudu sisenetakse jaoskonda. See regulatsioon kehtib täna ja jääb loodetavasti kehtima ka tulevikus. Valimisagitatsiooni lubamisel valimispäeval tuleb arvestada ka sellega, et viimastel aastatel on juurde tulnud interneti teel leviv valimisagitatsioon ja seda ei ole võimalik valimispäeval lõpuni välistada. Ma usun ja loodan, et 2013. aastal on valimispäeval valimisagitatsioon mingis vormis lubatud, see oleks mõistlik. Muu hulgas ei peaks siis ka politsei tegelema valimisagitatsiooni rikkumistega, mis ei ole nii prioriteetsed politsei jaoks, kuna üldine turvalisus on palju olulisem.

Kas eelnõus on täpsemalt lahti kirjutatud hääletustulemuste hävitamise teema?

See regulatsioon kirjutatakse väga üheselt ja selgelt seaduse tasemele, siis on parlament andnud kõigile ühtemoodi ja üheselt arusaadava juhise, kuidas peab häältega pärast valimisi käituma. Häälte hävitamine on tegelikult olnud pidevalt ühesugune. Nii pabersedelid kui ka e-hääled on alati ühel ja samal ajal hävitatud. Põhimõte on väga lihtne – kui kõik kaebused on oma lahenduse saanud, sellest hetkest läheb kuu aega ja siis hävitatakse nii pabersedelid kui ka e-hääled. See regulatsioon on alates 2005. aastast samamoodi olnud ja kui ühel hetkel kellelegi tundus, et ainult e-hääli justkui ruttu hävitatakse, siis pole siin tegelikkusega väga palju pistmist. Eelnõus on samuti sätestatud häälte hävitamise tähtajaks üks kuu pärast seda, kui kõik kaebused on lahenduse saanud. Eriti just e-hääli hoitakse väga turvalises keskkonnas, kus tehniline ja inimvalve on kombineeritud. Seda ei ole mõistlik väga pikalt teha, kuna see on kulukas. Põhiseaduskomisjon leidis, et sellise põhimõtte selgelt seadusesse kirjutamine on asjakohane.

Kuidas e-häälte ja paberhäälte hävitamine toimub?

Kõiki valimistoiminguid saavad kodanikud ja vaatlejad vaadelda ja seda on alati tehtud. E-häälte hävitamist tulid 2011. aasta valimiste ajal isegi rahvusvahelised vaatlejad jälgima. Elektrooniliste häälte hävitamise viis võib asjaga mitte kursis olevatele inimestele tunduda mõneti üllatav. Ka kõik serveris olevad kõvakettad võetakse välja ja hävitatakse füüsiliselt, et neid andmeid ei saaks kunagi kuidagimoodi taastada. Kõvaketaste hävitamisel kasutatakse näpitsaid ja haamreid, mis võib mõne jaoks väga üllatav olla. E-häälte hävitamine toimub alati vabariigi valimiskomisjoni ruumides. Paberhäälte hävitamiseks on erinevad viisid, selleks on olemas spetsiaalsed firmad, kes hävitavad sedeleid turvaliselt nii, et need on tõesti hävitatud ja need kuskile ringema ei lähe. Paberhääled hävitab iga maakonnakomisjon ja vabariigi valimiskomisjoni need ei jõua. Maakonna valimiskomisjonid hoiavad paberhääli kuu aega pärast seda, kui kõik kaebused on lahendatud ja siis hävitatakse nad. Nii täpselt ei ole seda paika pandud, et paberhääled tuleks põletada või läbi paberihundi lasta. Hääletussedelid tuleb hävitada nii, et neid ei oleks võimalik kuidagi mingil muul otstarbel kasutada.

Kuidas on arendatud pärast viimaseid valimisi e-hääletamise tulemuste avalikustamise töökindlust? Paaril viimasel valimisel on olnud probleeme valimistulemuste kuvamisega vabariigi valimiskomisjoni kodulehele.

Kõik e-hääletuse komponendid on valimistel alati töötanud. Mis viimastel valimistel ei töötanud, oli andmete kuvamine meie veebilehele ehk ühiskonnale. See oli häiritud poolteist tundi. Elektroonilise hääletuse süsteeme me arendame kogu aeg. E-hääletuse süsteemi ehk valijarakendust tuleb kasvõi turvalisuse huvides igaks uueks valimiseks edasi arendada. Seda on tehtud kõikidel varasematel valimistel ja seda me teeme loomulikult ka järgmisteks valimisteks. Seda ei ole üheski seaduses kirjas, et valimistulemusi tuleb reaalajas veebilehel kuvada, vabariigi valimiskomisjon on ise võtnud endale selle kohustuse, kuna see on meie läbipaistvuse ja avatuse üks nurgakivi. Seda ei ole üheski seaduses kirjas, et hetkel, kui valimisjaoskond saadab oma andmed teele ja need jõuavad vabariigi valimiskomisjoni, siis samal hetkel saab kogu ühiskond selle info kätte. Loomulikult on ääretult kahetsusväärne, et need süsteemid on tõrkunud, aga loomulikult me teeme omalt poolt kõik, et seda ei juhtuks järgmistel valimistel. Firma, kes viimastel valimistel veebilehele andmete kuvamisega tegeles, sai trahvi ja see trahv on sisse nõutud. Kuid see ei too meile valimisõhtu ladusat sujumist kuidagi tagasi. Süsteem peab valimisõhtul kell 20 töötama nii nagu ette nähtud. Aga meil on ühiskonnas palju näiteid, et kui mingi IT-süsteem peab tööle minema, siis veel hakatakse seda sättima ja putitama.

Kas teete sama firmaga (Helmes) veel koostööd edasi?

Kõik meiega koostööd tegevad IT-firmad valitakse riigihangetega. Me ei saa öelda, et me mingil juhul selle firmaga koostööd ei jätka. Kes avaliku hanke võidab, see meid teenindab.

Kas e-valimiste moodulit oleks saanud kasutada ka näiteks Tallinna tasuta ühistranspordi teemalisel küsitlusel?

Enne kui Tallinn hakkas oma küsitlust läbi viima, olid meil linnaametnikega sellel teemal läbirääkimised. Loomulikult me pakkusime neile e-hääletuse süsteemi. Seda on täiesti võimalik sarnaste küsitluste puhul kasutada, küsimus on, kas see on otstarbekas. Ei saa üks-üheselt võtta riigi e-hääletuse süsteemi ja panna see tööle Tallinna linna küsitluse tarbeks. Päris nii lihtne see ei ole, süsteemi tuleb natuke seadistada selle konkreetse küsitluse tarbeks. Kuna riigi e-hääletuse süsteemil on väga suured turvanõuded, võib selle kasutamine väga kalliks kujuneda. Ju siis Tallinna linn kaalus seda spetsialistide tasemel ja leidis, et sellel küsitlusel ei ole otstarbekas e-valimiste moodulit kasutada, ma arvan. Aga selliste küsitluste jaoks on olemas ka teised vahendid. Näiteks on siseministeerium loonud kohalike omavalitsuste jaoks IT-süsteemi, mille kaudu saab elektroonilisi rahvaküsitlusi lihtsalt läbi viia. Siseministeeriumi juhtimisel välja töötatud süsteemi abil saavad omavalitsused oma dokumendihaldust ning volikogu ja organite tööd ühtse rakendusena kasutada. Loomulikult saavad suuremad linnad selliste IT-lahendustega ise hakkama, aga Eestis on palju väikevaldu ja siseministeeriumi juhtimisel tehtud ühtne süsteem on mõeldud ennekõike neile. Ma tean, et paljud vallad on võtnud selle kasutusele. Seal on muu hulgas üks moodul rahvaküsitluse jaoks ja seda võiks ka täiesti rakendada. Süsteemi kasutamine on omavalitsuste jaoks vabatahtlik, aga omavalitsuse seisukohalt on odavam see kasutusse võtta, selle asemel, et iga vald programmeerib oma IT-lahendused ise.

Poliitikud on aegade jooksul tulnud välja erinevate ettepanekutega muuta Eesti valimissüsteemi, kas teie hinnangul on tarvis valimissüsteemis midagi muuta?

Riigi valimissüsteem on kõige ehtsam poliitilise otsustamise küsimus ja seda saab määratleda riigikogu. Tõsiasi on ka see, et meie valimissüsteem on keerukas. Samas mulle tundub, et ühiskonnale on hakanud meie valimissüsteem meeldima. Põhiseadus annab meile ette alusprintsiibid, et meil on proportsionaalne valimissüsteem, seega ei ole väga mõtet mõeldagi majoritaarse valimissüsteemi peale. Parlamendis on praegu neli erakonda ja pigem ma olen kuulnud kriitikat, kas seda ei ole liiga vähe. Kui vaadata proportsionaalseid valimissüsteeme, siis mulle tundub, et väga omaseks on saanud avatud nimekirja süsteem, mis on Eestis kõikide tasandite valimistel. Kui europarlamendi valimistel üritati kinnise nimekirja süsteemi rakendada, siis oli sellele nii suur vastuseis, et parlament otsustas uuesti avatud nimekirjadega süsteemile tagasi minna. Selles mõttes mulle tundub, et valimissüsteem on omaks võetud. Aspektid, mida võiks selle süsteemi juures veel paremaks teha, on kindlasti need, mida on korduvalt räägitud. Üks küsimus on kindlasti, kas d'Hondti astendaja 0,9 peaks olema riigikogu valimise süsteemi juures või ei peaks. Siin ma julgen küll soovitada parlamendil selle kaotada, nagu see on kohalike omavalitsuste valimiste ja europarlamendi valimiste süsteemi juures kaotatud. Teise küsimusena võiks kindlasti kaaluda, kas üleriiklik nimekiri on tänases Eestis asjakohane või ei ole. Kuigi ma pean kummutama ühe väite, et üleriigiline nimekiri on liiga domineeriv, sest kui me vaatame graafikuid, näitavad need teist pilti. Valimiste statistika näitab, et 2011. aastal anti üleriigiliste nimekirjades ainult 19 kompensatsioonimandaati. Trend on pidevalt liikunud selles suunas, et üleriigilisi kompensatsioonimandaate on üha vähem ja vähem. Kui täna jaotatakse üleriigiliste kompensatsioonimandaatide abil 19 mandaati, siis seda ei ole kindlasti liiga palju. Enamasti saavad kandidaadid valituks ringkonnamandaatide abil. Isikumandaadi osa on üsna sarnane olnud läbi kõikide valimiste alates 1992. aastast. Selles mõttes on kahe viimase riigikogu valimiste pildid iseenesest need, mille jaoks need süsteemid on disainitud. Kas siin soovitakse midagi muuta või ei, on iseküsimus.

Üks asi, millega tuleks tegeleda, on hoopis meie ringkondade mandaatide suurus. Inimesed Eestis kolivad kõikidest muudest regioonidest Tallinnasse või Harjumaa valdadesse ja see on asi, millele valimissüsteem pole järgi läinud. See protsess on läbi kahe aastakümne kogu aeg suurenenud ja selle tagajärg on, et Harjumaal on täna 14 mandaati ja näiteks Lääne-Virumaal viis mandaati. Probleem on selles, et lihtkvoodi saavutamiseks on Harjumaal ja Lääne-Virumaal vajalike häälte kogusaagis väga suur erinevus. Lääne-Virumaal sa pead saama pea 20 protsenti häältest, et saada lihtkvoot täis ja saada otse isikumandaat. Ja Harjumaal on selleks vaja ainult seitse protsenti. 20 ja seitse on väga suur vahe. Eestis tuleb ühtlasemalt mandaate jaotada ja siin on variante palju, kuidas ringkondi ümber teha. Eesti valija mobiilsus on olnud suur, aga kõik see on olnud ühesuunaline - tullakse Tallinnasse ja Tallinna ümbruses asuvatesse valdadesse. Aga valimissüsteemis ja ringkondade mandaatide arvus ei ole sellega kaasa liigutud. See on kindlasti asi, millega peaks tegelema.

Kas teil on plaanis valimissüsteemi muutmiseks poliitikutele ettepanekuid teha?

Jah, ma olen seda rääkinud. Kui me jaotasime mandaate 2011. aasta valimistel, siis me tõstatasime selle küsimuse. Kindlasti püüame veel poliitikute tähelepanu sellele juhtida, et probleemiga tuleks tegeleda.

Kuidas poliitikud sellistele ettepanekutele reageerinud on?

Need, kes on valimissüsteemidega tegelenud, saavad probleemist loomulikult aru. Millal see küsimus seaduse tasemel ette võetakse, on küsimus poliitikutele. Hetkel minu informatsiooni järgi selle küsimusega intensiivselt ei tegeleta.

Põhiseaduskomisjoni moodustatud e-hääletuse töörühm oli selles mõttes tänuväärne foorum, et seal sai natuke laiemalt valmiskorralduslikke küsimusi arutada, kui ainult e-hääletamine. Ma olen väga tänulik, et põhiseaduskomisjon sellise foorumi lõi. Ma sain seal poliitilisel tasandil teadvustada kõiki e-hääletusega seotud probleeme ja turvaohte, aga seal sai valimiskorraldusest palju laiemalt räägitud. See oli hea platvorm, kust edasi minna. Loomulikult püüab valimiskomisjoni praegune koosseis enne oma volituste lõppemist tänavu mai lõpus kindlasti veelkord teadvustada valimiskorralduslikke probleeme poliitilisel tasandil.

Endise justiitsministri Rein Langi juhitav komisjon tegi kahe aasta eest riigikogule ettepaneku keelata erakondade valimistelgid, kus saab ka elektrooniliselt hääletada. Tookord jättis riigikogu keelu kehtestamata. Kas see teema on teie hinnangul endiselt aktuaalne?

See on laiem küsimus. Riigikohus on välja öelnud põhimõtte, et vähemalt aasta enne valimisi ei tohiks valimisreegleid muuta. Mina toetan väga põhimõtet, et mängureeglid, millega valimistele minnakse, peaksid olema piisavalt kaua ette teada. Samas on erinevaid piiri peal käimisi ja teinekord ka üle piiri käimisi. Selliseid asju tuleb ette mitte ainult Eestis, vaid ka palju küpsemate demokraatiate juures. Küsimus on, milliseid üle piiri käimisi tuleks seaduse keeluga reguleerida ja milliseid mitte. Põhiseaduskomisjon arutas tookord seda justiitsministri kirja ja ma arvan, et jättis mõlema põhjuse pärast selle tookord eelnõuks vormistamata. Mis puudutab e-hääletuse heas tavas kirjas olevaid regulatsioone, on alati valiku koht, millised peaksid saama seaduse keelu ja millised peaksid olema sellised, mida kõik kokkuleppel järgivad. Mina usun rohkem sellistesse hea tava kokkulepetesse. Kõiki asju ei ole võimalik käskude ja keeldudega eriti valimiste osas reguleerida.

Valimistelgid on teie hinnangul teema, mis võiks pigem jääda hea tava kokkuleppega reguleerida?

Just, hea tava kokkuleppes võiks see olla väga selgelt sees, sest küsimus on ju selles, et valimistelgid või kohad, kus erakonnad oma kampaaniat teevad, on ju täiesti loomulik valimisprotsessi osa. Probleemiks muutub see juhul, kui kampaania tegemine ja e-hääletamine kokku satuvad. Kui kampaania tegija läheb e-hääletajat jutumärkides „nõustama“, muutub see loomulikult keelatud tegevuseks. Need piirid on väga õhukesed ja erakonnad peaksid hoiduma sellistest tegevustest.

Keskerakond ei ole viimastel valimistel hea tava kokkuleppega ühinenud. Kui nad ei kavatse seda ka edaspidi teha, kas siis jääbki valimistelkide teema sinnapaika, et ei saagi sellega midagi ette võtta?

Küsimus on alati selles, et lõppkokkuvõttes annab valija sellisele käitumisele oma hinnangu.

Mida te arvate osadele süüdimõistetud kurjategijatele hääletusõiguse andmisest, mida on soovitanud Euroopa inimõiguste kohus?

Varem või hiljem Eestis seda tehakse. Küsimus ongi selles, kus on need piirid ja mis tingimustel süüdimõistetutele hääletusõigust anda. Aga see on väga selgelt poliitiline valik, kas anda ja mis ulatuses anda. Minu seisukoht on see, et kui me inimõigusi austame ja hindame, siis me varem või hiljem peame ka selle küsimuse ära lahendama.

Praegu selleks poliitilist tahet ei paista?

Hetkel mina ei ole seda näinud, et seda küsimust tahetaks reguleerida.

Milline on Teie isiklik arvamus, kuhu tõmmata piir, millised süüdimõistetud peaksid saama valida ja millised mitte?

Siin peaks uurima väga põhjalikult lahendusi, mis on lääne demokraatias rakendatud. Näiteks Ühendkuningriigis on kohus teinud selles küsimuses kaks korda otsuse riigi kahjuks, aga vaatamata sellele ei ole Ühendkuningriik soovinud seda lahendada ega reguleerida. Ühiskond peab sellisteks muudatusteks valmis olema. See on ka üks põhjus, miks ei ole praegu poliitilist tahet seda küsimust reguleerida.

Kuidas teistes Euroopa riikides see küsimus lahendatud on?

Ma ei ole üksikasjadeni kursis, aga loomulikult seda püütakse lahendada. Kui inimõiguste kohus on otsustanud, et ei saa täiesti välistada vangide hääleõigust, siis loomulikult tuleb tegelda sellega ning leida sobilik viis ja sobilikud raamid, kelle jaoks seda rakendada ja kelle jaoks mitte.

Kuidas te suhtute justiitsminister Kristen Michali ettepanekusse alustada debatti valimisea langetamise teemal?

Vabariigi valimiskomisjonil on siin väga selge seisukoht, et valimiskorralduslikult pole see mingi probleem. Me räägime siin praegu ligikaudu 26.000 potentsiaalsest valijast ja selles mõttes ei ole see korralduse poolelt üldse mingi küsimus. Aga loomulikult on see teema palju laiem ja hakkab pihta põhiõiguste kataloogist. Küsimus on selles, mida me lubame 18-aastastele ja mida me lubame 16-aastastele muudes valdkondades meie ühiskonnas ja kas need on omavahel kuidagi seotud. Kui me ütleme, et need asjad ei ole omavahel seotud, siis on see diskussioon ennekõike õigusteadlaste, sotsioloogide ja teiste spetsialistide pidada ja arutada. Mulle isiklikult meeldib selle idee juures püüd ühtlustada valijaskonda vanusegruppide lõikes. Need vähesed uuringud, mis on Eestis, aga ka lääne demokraatiates tehtud, ütlevad, et valijaskonnast on aktiivsemad siiski vanema põlvkonna esindajad. Teretulnud on kõik sammud, mis viivad ühtlasema valijaskonna poole, esindades võrdselt nii nooremaid, keskealisi kui ka vanemaealisi. Selles mõttes ma tervitan seda diskussiooni.

Kas te sellist peate võimalikuks, et 16-aastased saavad õiguse valida kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, aga mitte riigikogu valimistel?

See on üks võimalik variant selle diskussiooni kanaliseerimisel.

Siin tekib ju küsimus, mis 16-aastased ühtedel valimistel saavad, aga teistel ei saa hääletada?

Ma tuletan meelde, et 18-aastase aktiivne valimisõigus on põhiseaduses kirjas nii riigikogu kui ka kohalike omavalitsuste valimiste puhuks. Valimisea langetamine nõuab põhiseaduse muutmist. Selleks peab olema päris suur konsensus ühiskonnas, kui põhiseadust muutma minnakse. Kui konsensus ühiskonnas tekib ja poliitikud leiavad, et see võiks olla üks samm, mis rohkem noori toob valimistele juurde, siis võib seda teed minna. Ma ütlen veekord, et valimiskorralduslikult ei oleks see mingi küsimus. Sealtpoolt takistusi ei ole.

Isamaa ja Res Publica Liidu esimees Urmas Reinsalu tuli välja ideega, et inimestel võiks olla hääli vastavalt laste arvule. Mida Teie sellest ideest arvate?

See idee on olnud enne ka õhus ja seda on arutatud. Volituste kaudu hääletamist ju väga palju ei praktiseerita. Kui on laiem konsensus ühiskonnas sellel teemal, siis see muutus saab toimuma. Täna on idee üles visatud ja seda tuleb arutada.

Üks esimesi küsimusi, mis kohe ette tuleb, on see, kas vastavalt laste arvule häälte andmisega ei kohelda ebavõrdselt inimesi, kes näiteks meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saa. Kindlasti on üks küsimus ka selles, et on olemas ka perekondi, kus on väga palju lapsi ja nende vanemlik hool laste vastu ei ole kõige suurem. Tekib küsimus kas nendel inimestel peaks olema selle võrra rohkem hääli. Neid küsimusi on kindlasti veel. Kui arutelu tekib, siis need küsimused saavad arutelu käigus selgemaks. Isegi Eesti valimissüsteemis on olnud üks hästi lühike periood 1990. aastate keskel kohalike omavalitsuste volikogude valimistel, aga see oli mõnevõrra teistsugune, kui laste eest volituse saamine. Lihtsalt kui inimene ei saanud minna ise hääletama, anti talle võimalus volituse kaudu hääletada. Palju seda ei praktiseeritud ja see oli üks põhjus, miks see ära lõpetati. Siin on ka õiguslikke küsimusi, kas sellisel tähtsal valikul nagu valimine ikka peaks saama kellelegi enda mandaadi anda või peaks valimistoiming ikka vahetult sooritatud olema.

Kas riigikogul on oma tööks piisavalt ruumi? Kas riigikogu hoone rahuldab praegu kõik vajadused? Kas uue parlamendihoone ehituse küsimuse püstitamine oleks väga suur pühaduseteotus?

Riigikogu ees seisab kindlasti palju olulisemaid küsimusi, mida arutada ja töötingimused on meil normaalsed. Siim Kallas käis uue hoone idee välja juba eelmisel sajandil. Loomulikult vääriks parlament oma uut hoonet. Kui riigikogu hoone aastal 1922 avati, siis spiiker Juhan Kukk ütles avaistungi kõnes „See hoone on kohane meie praegustele oludele, mis ei ole laiad, vaid pigem kitsad. Meil on ajutine riigikogu hoone ja kui riigi jõukus kasvab, siis me kindlasti ehitame endale uue parlamendihoone“. Mul on iseenesest väga hea meel, et see ajutine riigikogu hoone on kestnud vähemalt 2012. aastani. Aga praegu ei ole riigikogu uus hoone kindlasti esimese kümne prioriteedi hulgas.

Kui riigikogu liikmed saaksid endale abid, kas nad mahuksid ka riigikogu praegusesse hoonesse ära või on nende jaoks rohkem ruumi vaja?

Siinkohal pean ma veelkord alustama sellest, et riigikogu liikmete abide küsimus ei ole ka riigikogu ees seisvate probleemide esikümnes. See ei ole aktuaalne küsimus. Aga riigikogu otsustas 2007. aastal, et käesoleval koosseisul, kes eelmisel kevadel ametisse astus, võiks abid olla. Riigikogu on enda jaoks leidnud, et need abiks võiksid olla. Seoses majanduskriisiga ei lastud sellel institutsioonil sündida ja abide institutsioon võeti seadusest välja. Aga kuna me pidime 2011. aastaks ettevalmistusi tegema, siis võib öelda, et jah, kui need abid oleksid tulnud 2011. aasta kevadel, oleksid nad siia majja ära mahtunud. Ettevalmistused olid tehtud ja mingeid täiendavaid kulutusi ei oleks pidanud tegema.

Mitu abi riigikogu liikme kohta mõeldud oli, kas üks iga riigikogu liikme kohta?

See võimalus oli olemas, aga liikus ka mõtteid, et kahe ja kolme peale võiks ühe abi võtta. Kui need võimalused oleks riigil olemas olnud, siis oleks seda teemat ka ilmselt põhjalikumalt arutatud. Aga kellelgi ei olnud kohustust abi võtta, see oli ikka pigem võimalus.

Millal võiks riigikogu institutsioonina nii palju edasi areneda, et uue hoone küsimus võiks reaalselt üles kerkida?

Ma arvan, et enne me peame riigis rea teistsuguseid probleeme ära lahendama, et see idee võiks üldse laua peale kerkida. Ma kordan veel, et minu arvates on riigikogul normaalsed töötingimused ja ma ei arva, et see teema oleks selline, mis sunniks selle ideega praegu üldse tegelema.

Kas riigikogul on parkimiskohti piisavalt?

Parkimisprobleem on Toompeal püsiv ja erinevaid lahendusi tuleb kaaluda igal juhul. Eks me neid ka teeme. Täna ei ole midagi konkreetsemat rääkida, aga me peame kaaluma väga erinevaid lahendusi. Kui on kutsutud parlamendi ette külalised, ei ole neil oma autot kuhugi siia ligiduses jätta. Siin on ka omad turvalisuse küsimused loomulikult. Vastavad struktuurid on öelnud, et me peame võtma neid asju tõsiselt ja selle teemaga tegelema. Aga häid ja kiireid lahendusi siin ei ole. Praegu ei julge ma küll seda ajagraafikusse panna ja öelda, millal selged ja konkreetsed lahendused töösse lähevad. Riigikogu hoone ees parklas on 76 kohta ja riigikogu liikmetel on rohkem kui 76 autot. Kui me arvestame sellega, et komisjonide istungid toimuvad samal ajal ja näiteks koos istub kümme komisjoni, siis külalisi on tihti rohkem kui kümme korraga, see on juba probleem. Muu maailma lahendus on see, et kui maa peal jääb ruumi väheks, püütakse maa alla minna ja sellepärast oleme ka meie seda ühe variandina kaalunud. Aga praegu lahendust ei paista ja siin peab kõigepealt teised riigi ees seisvad ülesanded ära lahendama, muu hulgas eelarvemured.

Kas teil on riigikogu kantselei uuele direktorile Maria Alajõele soovitusi, mida ta oma ametis kindlasti tegema peaks?

Kuna me oleme juba kohtunud ja me kohtume veel, siis on mul kindlasti temale omalt poolt soovitusi. Et ta jätkaks riigikogu avatust, et ta jätkaks parlamentarismi arengut, et ta tegeleks arenguabi andmisega nendele demokraatiatele, kes seda vajavad. Omal ajal me saime seda väga palju ja praegu on meie kohus teistele kätt ulatada.

Mida riigikogu kantselei uus direktor kindlasti teha ei tohiks?

Kui on selline konkursi sõel läbitud, siis ma arvan, et iga direktor, kes siia tuleb, siis ta peab tajuma, mis on hea ja halva puu. Ma väga loodan ja usun, et ta saab sellega hakkama.

Mida te pärast riigikogu kantselei direktori ametikohalt lahkumist tegema hakkate?

Mul on variandid laua peal ja ma teen nende kallal tööd, milline tee valida. Avalikkuse jaoks mul praegu midagi teada anda ei ole. Eesti riiki ma soovin teenida küll, niipalju võin ma praegu öelda.

Kas te poliitikasse mineku peale ei ole mõelnud?

Ma olen nii palju siin ilmas elanud, et ma ei saa ütelda konkreetselt ei, aga keskpikas perspektiivis ei ole see minu valikutes. Ei, ma ei kavatse poliitikasse minna, ma ütlen selgelt, et ei jääks kahtepidi arusaamist.